Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu (1870-1996)

TOOMAS HIIO

Rahvuslik ärkamine

Tartu ülikoolis õppis 19. sajandi esimesel poolel kümneid eestlasi, tuntumad neist on Kristjan Jaak Peterson, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Friedrich Robert Faehlmann, Philipp Karell jt. Seisuse kõrval ei tähendanud rahvus palju ning üliõpilaskonnas kehtis kõigi buršide võrdsuse printsiip. Toonast Tartu üliõpilasilma valitsenud baltisaksa korporatsioonidesse astusid ka eesti tudengid, tuntumad neist on Estoniasse kuulunud F. R. Kreutzwald ja Ph. Karell, viimane oli ka Estonia esimees. 19.sajandi II poolel hakkas elustandard kiiresti tõusma, seni üsna väikekodanlik Tartu korporatsioonielu muutus järjest luksuslikumaks ning polnud enamikule eesti poistest enam jõukohane.

1866. a talurahvaseadustega kehtestati talupojaseisuse omavalitsus vallavolikogude, -valitsuste ja -kohtutena. Üldine majanduslik tõus tõi kaasa ka talupojaseisuse jõukuse kasvu. Hakati talusid päriseks ostma ning Liivi-, vähem Eestimaa taluomanikele sai oma poegade ülikoolitamine peagi jõukohaseks. Kasvas rahvuslik eneseteadvus, asutati seltse ja ajalehti ning peeti esimene üldlaulupidu. EÜSi asutajate ja esimeste liikmete eestlus võrsus juba laiemalt aluselt kui eelmise põlvkonna meestel.

Kalevipojaõhtud

EÜS asutati 26. märtsil 1870 (uue kalendri järgi 7. aprillil), kui üliõpilased Andreas Kurrikoff, Hugo ja Gustav Treffner, Heinrich Rosenthal ja Martin Wühner ning Tartu kubermangugümnaasiumi õpetaja Jakob Hurt, Eesti Postimehe toimetaja Johann Voldemar Jannsen ja Tartu Peetri koguduse õpetaja Wilhelm Eisenschmidt tulid kokku eesti organisatsioonina. Alguses tegeldi peamiselt „Kalevipoja” uurimisega, seletusi jagas Hurt. Kokkutuleku päev ei olnud juhuslik: 26. märtsil 1816 vabastati Liivimaa talupojad pärisorjusest.

Vironia osakond

1870. aastate algul kandsid kooskäimised rohkem seltskondlikku iseloomu, osalesid ka eesti tegelased, kes polnud ülikoolis käinud (J. V. Jannsen, Carl Robert Jakobson, Tõnis Pekk jt). 1873. a hakati omavahel kasutama nime Vironia ja valiti esimesed seltsi ametnikud, 1874. a hakati järjepidevalt protokolle pidama.

EÜS ehk Vironia-selts tegutses esimesed 13 aastat ametliku tunnustuseta. 1878–1880 astus Seltsi aktiivseid usuteaduse üliõpilasi koos värskete ideedega ning 1881. a I semestri lõpuks oli Seltsis 15 tegevliiget, lisaks võttis koosolekutest agaralt osa vilistlane H. Treffner. 23. mai 1881. a koosolekul otsustati asutada eesti korporatsioon. Mitte kõik Seltsi liikmed, eriti vilistlased, ei olnud sellega nõus. Vastu olid Martin Lipp ja Wilhelm Eisenschmidt, Rudolf Kallas teatas koguni oma väljaastumisest.

Aleksander Bergman - "Kalevipoja õhtud" EÜSi kunstikogu
Seltsis kõneldi ja protokolliti üldiselt eesti keeles. Vaid üldkommaani puutuvad, samuti omavaheliste tüliküsimuste asjad, mille aluseks olid üldkommaani sätted, aeti ja protokolliti saksa keeles. 24. jaanuaril 1881 otsustati, et need, kes kavatsevad Seltsi koosolekutel saksa keeles rääkida, peavad maksma kohe semestri algul ühe rubla raamatukogu heaks. Mitte kõigil ei olnud eesti keeles lihtne rääkida. Paljude jaoks oli eesti keel ”köögikeel” ja keerulisemates asjades mindi üle saksa keelele.

17. septembril 1881 peeti asutatava eesti korporatsiooni esimene koosolek. Nimeks võeti Vironia (ei kasutatud omakeskis Soome eeskujul mitte sõna „korporatsioon”, vaid „osakond”) ja värvideks sinine, must ja valge. Vastavalt üldkommaanile oli uue korporatsiooni asutamiseks vaja 30 asutajat. Nii palju end eestlasena tunda tahtvaid üliõpilasi Tartu ülikoolis veel ei olnud. Puuduvad liikmed otsustati värvata soovijate seast, hoolimata nende rahvusest. Sellest tekkiski üks suurimaid probleeme. Ehkki korporatsioonide liikmed moodustasid sel ajal alla poole üliõpilaskonnast, oli n-ö vabade meeste hulk tegelikult väike. 1870. aastate teisel poolel, pärast üldise sõjaväeteenistuskohustuse sisseseadmist, oli üliõpilaste arv kiiresti kasvanud, aga aktiivsemad ja jõukamad poisid astusid saksa korporatsioonidesse. 1879. ja 1881. a oli senisele neljale maakondlikule korporatsioonile lisaks asutatud veel ühisbalti Neobaltia ja Venemaa sakslaste Fraternitas Academica. Oma kooskäimiste korporatsiooniks reorganiseerimist arutasid ka lätlased. Nõnda ei olnud kõlblike lisaliikmete valik asutatavasse Vironiasse ülemäära avar. Tuli valida nende meeste seastki, kelle teised korporatsioonid olid tagasi lükanud. Muidugi ei suurendanud see lugupidamist eestlaste korporatsiooni vastu. Teiseks ei meeldinud saksa korporatsioonidele, et Vironia, ehkki formaalselt rahvusvaheline, oli tegelikult eesti korporatsioon. Õli valasid tulle ka Vironia seeniori Aleksander Mõttuse enesekindlad ülesastumised. 1882. a kevadsemestriks oli selge, et Ch!C! ei luba Vironiat asutada. 26. märtsil 1882 pani Aleksander Mõttus pähe sini-must-valge tekli ning sõitis koos venna Juliusega voorimehel läbi linna. Saksa korporandid pidasid ta kinni, võtsid tekli ära ja tallasid selle korporatsioon Livonia konvendikorteris jalge alla. Asja uuris ülikooli kohus. Kinnitamata korporatsiooni värvide avaliku kandmise eest A. Mõttus relegeeriti ja saadeti Tartust välja.

22. mail 1882 peeti viimane Vironia koosolek ja otsustati korporatsiooni asutamisest loobuda. 1883. a esimesel semestril tuldi uuesti kokku. Eesti Üliõpilaste Selts registreeriti nüüd esimest korda ametlikult – teadusliku üliõpilasseltsina, tegutsemisloa andis rektor Eduard von Wahl 4. veebruaril 1883. Esimesed vilistlased valiti 26. veebruaril 1883 ja moodustati vilistlaskogu. Ametlikult registreeriti vilistlaskogu alles Eesti Vabariigis.

Fraternitas Viliensis. EÜS aastani 1904.

Seltsi kuulus 1884. a suvel 16 üliõpilast. 1904. a esimesel semestril teatas EÜS ülikooli valitsusele, et Seltsis on 51 liiget.

1888. a tõstis Villem Reiman uuesti üles korporatsiooni asutamise idee. Ta oli olnud 1882. a esimesel semestril ülikooli astununa Vironia osakonna rebane. Teisedki Vironia-aegsed mehed haarasid mõttest kinni. Nüüdki oli vastu Rudolf Kallas ja veel mõned vilistlased. Sellegipoolest peeti korporatsiooni asutamiskoosolek 22. veebruaril 1890 ära. Liikmeid oli sel ajal 21, nõutava 30 täissaamiseks kutsuti juurde 9 eesti üliõpilast, nende hulgas Jaan Tõnisson. Nimeks võeti Fraternitas Viliensis, värvideks jäeti sinine, must ja valge. Septembris kinnitas Ch!C! korporatsiooni Fr. Viliensis. 1880. aastate lõpul aga oli venestamine jõudnud ka Tartu ülikooli. 11. novembril 1890 teatas uus venestusmeelne Tartu õpperingkonna kuraator Nikolai Lavrovski, et ei kinnita Fr. Viliensist, sest korporatsioone on juba piisavalt ning eestlased võivad astuda mõnda nendest. 37 Fraternitas Viliensise liiget allkirjastas 27. veebruaril 1891 kirja Ch!C!-le teatega korporatsiooni tegevuse lõpetamise kohta. Vastavalt üldkommaanile jätsid nad endale (s.o EÜSile) õiguse korporatsiooni nimele, vapile ja värvidele. Ch!C! tunnustas Fr. Viliensise otsust.

Tartu eesti seltskonnas osalesid Seltsi liikmed silmatorkavalt – ja mitte alati probleemideta. Pidevalt oli pahandusi Vanemuise seltsiga, põhjuseks tavaliselt EÜSlaste arrogantne käitumine vanemuislaste suhtes, kes olid enamasti lihtsamad eesti linnainimesed. Suhted paranesid pärast seda, kui Vanemuise seltsi puhvetis lõpetati alkoholi müük.

Kuni 20. sajandi alguseni harrastati Seltsis usinasti vehklemist. Kehaharjutused – võimlemine või vehklemine – olid Seltsi liikmetele kohustuslikud, enamik eelistas vehklemist. EÜSi liikmed allusid üldkommaani reeglitele ja Ch!C! otsustele, mis muuhulgas tähendas ka auvahekordade lahendamise eeskirjade täitmist. Ehkki Tartus alates 1847. aastast duellisundust polnud, ei pidanud saksa korporatsioonide liikmed antiduellante päris õigeteks meesteks. EÜS, kes polnud korporatsiooni asutamise mõtet maha matnud, pidi seda silmas pidama. Hoogsa üliõpilaselu kõrval oli Seltsis alati tähtsal kohal rahvuslik ja kultuuriline tegevus. 19. sajandi lõpul koondas EÜS suurt osa eesti kõrgharidusega või kõrgharidusele pürgivatest meestest. Seltsi koosolekutel peeti usinasti referaate ja vaieldi ”Eesti asja” üle. Poliitika oli Vene impeeriumis keelatud ja üliõpilasorganisatsioonid olid kohustuslikult apoliitilised.

EÜSi albumid ja sirvilauad

1889. a hakati avaldama Seltsi albumeid, mis sisaldasid nii teaduslikke artikleid, esseesid kui ka ilukirjanduslikke katsetusi. Esimese albumi trükiarv oli 2000. Enne 1918. aastat anti välja 9 albumit. V. Reimani algatusel hakkas EÜS välja andma rahvakalendrit „Sirvilauad”. Esimese, 1896. a ilmunud kalendri trükiarv oli 6000, aastast 1902 aga juba 25 000. Viimased „Sirvilauad” ilmusid EÜSi väljaandel 1920. a. 1880. aastate algul pandi alus EÜSi raamatukogule. 1890. a võeti Oskar Kallase algatusel eesmärgiks koguda Seltsi raamatukokku kõik eesti raamatud. Kogu anti asutamise ajal Eesti Rahva Muuseumile, kus see sai arhiivraamatukogu aluseks. 1890. aastatel pandi alus Seltsi muuseumile, kuhu koguti eesti vanavara. Ka see kogu anti 20. sajandi algul ERMile.

Tartu Postimees

1886. a hakkas Seltsi vilistlane Karl August Hermann Tartus Postimeest välja andma. Ajalehe ümber koondusid ka nooremad Seltsi liikmed. 1896. a ostsid Postimehe J. Tõnisson, O. Kallas jt ning muutsid ta päevaleheks. J. Tõnisson andis Postimeest välja 1935. aastani, kui valitsus lehe sekvestreeris. Postimees sai paljudele Seltsi liikmetele nii töökohaks kui ka hüppelauaks suurde poliitikasse.

1897. a viis EÜS korporatsioonile Livonia 75. aastapäeva puhul auaadressi. Eesti tolleaegne avalikkus mõistis selle teravalt hukka. Seltsi seesugusel käitumisel oli mitu põhjust. Esiteks oli Seltsi auvilistlane Hurt ka Livonia vilistlane. Ka venestuse pealetung ülikoolis sundis EÜSi ja saksa korporatsioone üksteiselt tuge otsima. Oma osa oli muidugi seltsisisesel vaidlusel korporatsioonimeelsete ja -vastaste vahel. 1895–1905 olid Seltsi esimeesteks nii Aleksander Kapp, Friedrich Akel, Karl Ploom ja Hans Leesment, kes olid hiljem Fraternitas Estica asutajate hulgas, kui ka seltsimeelsed Johan Kõpp, Bernhard Steinberg, Karl Menning, Lui Olesk, Peeter Põld ja Ants Simm.

Maja ehitamine

EÜSi esimesed koosolekud peeti liikmete üürikortereis. Esimene „Kalevipoja õhtu” toimus Andreas Kurrikoffi korteris J. Kurrikoffi majas Jakobi tänaval Tähtvere mäel, kus hiljem elas teisigi Seltsi liikmeid. Esimese eraldi korteri soetas Vironia osakond. See asus Turu tänaval ja tuli ära anda, kui seal ilma loata konvendi pidamisel ülikooli politseile vahele jäädi. Seejärel oldi korteris Aleksandri ja Soola tänava nurgal. 1883–1889 vahetusid Seltsi korterid tihti: oldi Kroonuaia 16, Küüni 6, Rüütli 16, Kivi 39 ja Herne 1. 1889–1892 oli Seltsi korter Aleksandri 22, 1892–1897 Peterburi ja Tallinna tänava nurgal asuvas majas, 1899–1901 Jaama 28. Selle maja ostis ära eesti jalgrattaselts ”Taara” ja nõudis Seltsi lahkumist. Seejärel otsustati ehitada oma maja. 29. augustil 1900 määrati majaehituskomisjoni liikmeteks kõik Tartus elavad vilistlased. Rahvusromantilises stiilis maja projekt telliti arhitekt Georg Hellatilt. Maja valmis 1902. a sügissemestril. 1929–1930 laiendati maja Seltsi vilistlasest arhitekti Artur Kirsipuu projekti alusel.

EÜS esimesest Vene revolutsioonist Vabadussõja lõpuni

Septembris 1904 andis EÜS üldkommaani garanteerimise oma liikmetele vabaks ja loobus formaalsetest suhetest Ch!C! institutsioonidega. 11. märtsil 1904 kustutati kodukorrast „joogiseaduste” peatükk, mis lõpetas joomasunduse. 6. septembril 1904 otsustati muuta kehaharjutuste tunnid (s.o enamiku jaoks vehklemisharjutused) jooksval semestril vabatahtlikeks. Vehklemistuba Seltsi maja 2. korrusel jäi tühjaks. Hiljem pandi sinna saali seinalt ära võetud Fr. Viliensise vapp.

Üldkommaani garanteerimise lõpetamise ajendiks sai konflikt rebase Aleksander Kesküla ja vilistlase J. Tõnissoni vahel. 1904. a 22. aprillil arutati vilistlase Aleksander Paldrocki juures toimunud perekondlikul koosviibimisel juhtunut. Kesküla olevat seal ütelnud, et Tõnisson käitub oma teenistuses olevate inimestega kui lojustega. 24. aprillil kutsuti selles asjas kokku Seltsi erakorraline erakoosolek. Tõnisson võttis omaks, et ta oma töölistega karm on, kuid teisiti ka ei saa; ärritudes kasutas ta koosolekul Kesküla kohta solvavaid väljendeid. Õhtul kella üheksast hommikul kella kuueni kestnud koosoleku lõpuks otsustati Kesküla määramata ajaks Seltsist välja heita. Kesküla tundis end Tõnissoni poolt erakoosolekul tema kohta öeldust isiklikult solvatuna ja saatis talle Peeter Põlluga väljakutse püstolimensuurile, mida Tõnisson vastu ei võtnud. Nii jäi Kesküla satisfaktsioonivõimaluseta ning kaebas vastavalt üldkommaani reeglitele Tõnissoni buršikohtusse, et see sunniks Tõnissoni väljakutset vastu võtma. Selliseid asju oli varemgi ette tulnud, pretsedente oli piisavalt ning buršikohus otsustas Tõnissoni rukkida, kuni ta võtab vastu Kesküla väljakutse. Selts oli nüüd keerulises olukorras: üldkommaani järgi tuli kõigil Seltsi liikmetel rukituga läbikäimine lõpetada. Asja arutati mitmel koosolekul, kuni 1904. a sügisel otsustati loobuda üldkommaani garanteerimisest.

Seltsis aga oli palju liikmeid, kelle arvates selja pööramine saksa buršielu reeglitele oli ennatlik. Pärast esimese Vene revolutsiooni lõppu saabunud liberaalsemail aegadel lubati jälle uusi korporatsioone asutada. Korporatsioonimeelsed liikmed astusid Seltsist välja ning asutasid Fraternitas Estica ja Sakala.

1905. a esimese Vene revolutsiooniga kaasnenud pahempoolsete üliõpilaste mässamisega EÜS kaasa ei läinud. Küll oli sotsiaaldemokraatlike vaadetega üliõpilasi, kes selle eest vangiski istusid, ka Seltsis. 17. oktoobril 1905 avaldas keiser Nikolai II manifesti, mis teatas demokraatlike vabaduste lubamisest ja esimese Vene parlamendi, Riigiduuma kokkukutsumisest. 19. oktoobril korraldasid Tartu eesti seltsid demonstratsiooni oktoobrimanifesti kiituseks, kus osales ka EÜS oma lipuga. See oli sini-must-valge lipu esimene väljatoomine. Ülikooli juures ründasid rongkäiku mässumeelsed vene üliõpilased. Rüseluses said Tõnisson ja Karl Eduard Sööt viga.

Selts tohtis ametlikult registreeritud üliõpilasseltsina liikmeks võtta ainult immatrikuleeritud üliõpilasi. 23. septembril 1905 otsustas ülikooli nõukogu, et kõik isikud, kellel on haridustsensuse järgi õigus ülikooli astuda, tuleb vastu võtta vaatamata soole, rahvusele, usutunnistusele ja õpperingkonnale, kust nad pärit on. 24. oktoobri 1905. a Seltsi koosolekul otsustati lubada Seltsi astuda nii veterinaaria instituudi üliõpilastel kui ka naisüliõpilastel. 27. oktoobri koosolekul võeti liikmeks Linda Simm, veidi hiljem ka Julie Sild. Ülikooli nõukogu otsus tühistati mõne aja pärast ning naisüliõpilaste immatrikuleerimine lõpetati. 1906. a II semestri Seltsi liikmete nimekirjas kumbagi daami enam ei olnud. Mõlemad jäid Seltsi pere liikmeteks. Linda Simm abiellus Ants Simmi ja Julie Sild Jakob Valguga. Naisliikmete küsimust arutati Seltsis uuesti 1916. aastal, sest aasta varem alustati ülikoolis naiste immatrikuleerimist. 22. septembril 1916 otsustati naisüliõpilaste vastuvõtu küsimus Seltsi koosoleku päevakorrast välja jätta. 20. sajandi algul majanduslik tõus jätkus ja eesti üliõpilaste arv kasvas kiiresti. 1913. a II semestril oli Seltsis 139 liiget (ülikoolis oli sel ajal umbes 400 eesti üliõpilast). Suurt tagasilööki ei andnud ka Fraternitas Estica ja Sakala asutajate väljaastumine. Oma poegade koolitamine muutus jõukohaseks üha rohkematele talumeestele. Seltsi pilgati mõnikord „talupoegade konvendiks”. Saksikumad linnapoisid astusid korporatsioonidesse.

Pärast 1905. a revolutsiooni ja esimeste eesti korporatsioonide asutamist taandusid Seltsis arutelud organisatsioonivormi üle. Rohkem tähelepanu pöörati rahvuskultuurilisele tegevusele, mida soodustas venestamispoliitika leevenemine. 1906. a korraldati Seltsi majas esimene eesti kunsti üldnäitus. 1906. a anti luba 1890. aastail suletud rahvuskeelsete eragümnaasiumide avamiseks. Eestlased jõudsid esimese oma gümnaasiumini samal aastal, asutati Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Eragümnaasium. 1906–1908 oli kooli juhataja Oskar Kallas, 1908–1918 Peeter Põld, mõlemad endised EÜSi esimehed. Gümnaasiumi maja ehitati Seltsi oma kõrvale. Esimene eesti gümnaasium oli tütarlastegümnaasium, sest haritud eesti mees vajas haritud eesti naist. Seltsi vanemad liikmed olid enamasti abielus sakslaste, venelaste või ka soomlastega, sest haritud ja „salongikõlblikke” eesti neide oli vähe. Sageli saksastus või venestus perekond juba teises põlves: laste kasvatamine oli ema ülesanne ning seltskond oli saksa- või venekeelne. Tütarlapsi käsitati sel ajal veel vaid tulevaste abikaasade ja emadena. Mehed võisid saksa ja vene gümnaasiumides õppida, see lihtsustas ülikooli astumist ja hilisemat karjääri.

Iseseisva Eesti mõtet mõtles toona vaid Juhan Liiv. Ka paljudes asjades eeskujuks peetud Soome kuulus Vene impeeriumi. Omariikluse idee levis pärast Vene impeeriumi kokkuvarisemist.

Mitu Seltsi vilistlast oli seotud Vanemuise teatriga. 1906–1914 juhtis teatrit Karl Menning ja 1914–1921 A. Simm, mõlemad endised esimehed. Esimese maailmasõja ajal, kui Seltsi maja võeti Vene sõjaväe kasutusse, leidis EÜS teatri ruumides ajutise peavarju. Teatrimajas toimusid Seltsi suuremate aastapäevade pidukoosolekud, teatri lokaal oli tudengitele armastatud ajaviitmise kohaks, meenutamist on väärinud ka sealsed löömingud teiste organisatsioonide liikmetega.

Suur rahvavalgustuslik tähtsus oli Seltsi liikmete poolt valla- ja seltsimajades peetud kõnedel. Kõnede pidamine jätkus Eesti Vabariigi ajal. 1920. aastatel saatis EÜS kohalikele seltsidele paljundatult vabariigi aastapäevaks ettevalmistatud kõnesid. Nende vastu oli suur huvi. 1927. a kirjutas Johannes Paju Meeksist: „Mäletatavasti saatsite Teie varemail aastail Vabariigi aastapäevaks valmistatud kõned maale paljundatult ettekandmiseks. Et see varem nii oli, siis paluks saata ka tänavu neid, kui Teil olemas on. Nimelt Meeksi siinne rahvas on nagu isegi teate Vene piiri läheduses ja kulub üks tubli kõne ettekandmiseks ära.

Eesti iseseisvumine. EÜS Eesti Vabariigis.

Pärast keisri tagasiastumist võimule tulnud Ajutise Valitsuse otsusega ühendati Põhja-Liivimaa 1917. a aprillis Eestimaa kubermanguga ning kubermangukomissariks määrati senine Tallinna linnapea Jaan Poska. Kõrgeim kohalik võim kuulus Eestimaa kubermangu Ajutisele Maanõukogule, mis tuli kokku 1. juulil 1917. Täidesaatev võim kuulus Maavalitsusele, mille esimees oli algul Jaan Raamot, hiljem Konstantin Päts. 1917. a novembris kukutasid bolševikud Peterburis Ajutise Valitsuse. Eestis läks võim Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee kätte, mille esimees oli Ivan Rabtšinski ja liikmete hulgas eesti enamlaste juhid Kingissepp ja Anvelt. 10. novembril tagandati Poska ja 15. novembril saatsid enamlased Maanõukogu laiali.

28. novembril 1917 kogunes Maanõukogu salajasele istungile ja kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestis. 19. veebruaril 1918 kogunesid Maanõukogu Vanematekogu ja Maavalitsus ning moodustasid kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee, kus olid esindatud kõik mitte-enamlikud jõud Eestis: K. Päts Tallinna pragmaatikute, EÜSi vilistlane Konstantin Konik Tartu rahvuslaste ja EÜSi Ühendus vilistlane Jüri Vilms sotsiaaldemokraatide poolt. 24. veebruaril 1918 avaldas Päästekomitee „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele”, millega kuulutati välja Eesti Vabariik. Samal ajal tungis Eestisse Saksa keiserlik 8. armee ja tõrjus välja Vene sõjaväe. Eestis kehtestati Saksa okupatsioon.

31. mail 1918 suleti vene ülikool Tartus. Juba varem oli suur osa vene üliõpilasi ja enamik õppejõude evakueeritud Voroneži, kus avati uus ülikool. 1918–1919 oli Voroneži ülikooli professor ka selleaegne Seltsi vilistlaskogu esimees Heinrich Koppel. 15. septembril 1918 avas Saksa keiserliku 8. armee ülemjuhataja kindral Hugo von Kathen pidulikul aktusel Tartus saksa ülikooli, nn Landesuniversität’i. Saksa okupatsioonivõimud ei arvestanud eestlaste ja lätlaste huvisid ning tuginesid kohalikule baltisaksa seltskonnale. Teisiti ei olnud see ka ülikoolis. Suur osa professoreid toodi Saksamaa ülikoolidest, ülejäänud ametikohad komplekteeriti peamiselt baltisakslastega. Mõistagi oli ülikool saksakeelne. 29. augustil 1918 ütles ksv! Arnold Kerem Seltsi koosolekul: „Ülikooli töö siht on kõige päält teadmisi koguda ja teiseks neid tegelikult tarvitada. Miks siis nüüd diplomi saama minna kui diplomiga eestlased igalt poolt eemale tõrjutakse. Lahkuvad saksad ära, siis pole nende paberitel samuti mingit väärtust. Ülikool on saanud sakste kätes politseiliseks asutuseks nagu kõik teised.” Koosolek otsustas ühehäälselt ülikooli boikoteerida.

1918. a novembris puhkes Saksamaal revolutsioon, keiser loobus troonist ja 11. novembril 1918 kirjutati Pariisi lähedal Compiègne’i metsas alla vaherahukokkuleppele. Saksa väed lahkusid okupeeritud territooriumidelt.

11. novembril toimunud EÜSi kutsutud erakorralisel koosolekul soovitas vil! Adam Bachmann (Randalu) asutada üliõpilasmiilitsa. Ksv! Rudolf Tamm jätkas arutelu: „Meie esimene ülesanne on oma kodu Venemaa enamlaste eest kaitsta.” Samal päeval alustas tegevust Kaitseliit. 16. novembril 1918 kuulutati välja vabatahtlike mobilisatsioon 21.–35. eluaastani. 27. novembril 1918 moodustati K. Pätsi juhtimisel uus Eesti Ajutine Valitsus, mis samal päeval otsustas Punaarmeele relvaga vastu astuda. 29. novembril 1918 kuulutas Ajutine Valitsus välja üldmobilisatsiooni. algas Eesti Vabadussõda. 24. novembril 1918 kogunes EÜSi erakorraline kutsutud üldkoosolek, mis tegi kõigile kaasvõitlejatele kohustuseks astuda rahvaväkke. Vabadussõjas sai surma 13 Seltsi liiget. Vabadusrist annetati 63-le EÜSi kaasvõitlejale ja vilistlasele, paljudele neist teenete eest täidesaatva võimu, sõjaväe, tervishoiukorralduse või välispoliitika juhtimisel.

Selts registreeriti Eesti ülikooli juures 19. mail 1920, vilistlaskogu Tartu-Võru rahukogu juures 30. detsembril 1919 kui „Endiste Eesti Üliõpilaste Ühendus”. Vilistlaskogu koosolekul 2. detsembril 1922 muudeti pretensioonikas nimi rohkem sisule vastavaks: Eesti Üliõpilaste Seltsi Vilistlaste Kogu. 1920. aastate algul elas Selts üle veel ühe pereheitmise: osa liikmeid, kelle meelest Seltsis oli liiga palju baltisaksa korporatsioonide rudimente – alkoholipruukimine, noorliikmekasvatus, au- ja omavahelise kohtu institutsioon –, astusid välja ja asutasid EÜS Veljesto.

Peale õppimise ja tegevuse üliõpilasorganisatsioonides tegelesid 1920.–1930. aastate tudengid aktiivselt üliõpilaspoliitikaga. 30-liikmelise Üliõpilaskonna Edustuse valimistel osales suurem osa üliõpilastest. Edustuse liikmete kohtade pärast konkureerisid üliõpilasorganisatsioonide nimekirjad, kaalukeeleks edustuse esimehe valimistel jäid vähemusrahvuste organisatsioonide ja organiseerimatute esindajad. Korporatsioonide üksmeel oli alati suurem kui seltside oma. Korporatsioonide katusorganisatsioon, Eesti Korporatsioonide Liit (EKL), oli asutatud 1915. a. Eesti Üliõpilasseltside Liidu asutamiseni jõuti alles 1924. a. Probleeme tekitas eeskätt EÜSi suurus võrreldes teiste seltsidega ning mõne radikaalsema seltsi arvates ka EÜSi liigne sarnasus korporatsioonidega. Esimene katse lõppes 1926. a, kui üliõpilasseltside liit laiali läks. Pärast rohkem kui 10 aastat kestnud üritamist jõuti 1937. a niikaugele, et moodustati jällegi kõiki seltse ühendav Eesti Üliõpilasseltside Liit. Eesti Üliõpilasseltside Liidu viimased esimehed olid EÜSi liikmed Alfred Tanimäe (1938–1939) ja Andres Raska (1939–1940). Vaatamata vastuolule EKLiga ning seltside omavahelistele konfliktidele valiti EÜSi liikmed korduvalt ka edustuse esimeheks: selles ametis olid 1922–1923 Hugo Villi Kukke, 1926–1927 Arnold Prüüs, 1927–1928 Richard Janno ning 1932 ja 1935–1936 Ilmar Tõnisson.

1930. aastate teisel poolel asus K. Pätsi valitsus ka ülikooli „juhitava demokraatia” raamidesse suruma. Ülikoolis ja Tartus laiemalt oli tugev positsioon Tõnissoni Rahvusliku Keskerakonna toetajatel, professorkonnas ja ülikooli juhtkonnas olid ülekaalus seltside vilistlased, keda „vaikival ajastul” käsitati nn demokraatliku opositsioonina. 1934. a sügisel valiti kolmandat korda rektoriks Seltsi vilistlane J. Kõpp. Üliõpilaste ja õppetöö küsimustega tegeleva prorektori valimistel kandideerisid senine prorektor Rotalia vilistlane Jüri Uluots ja EÜSi vilistlane Hans Kruus. Valitsus oli huvitatud J. Uluotsa valimisest, kuid napi ülekaaluga sai prorektoriks Kruus.

1936. aasta sügisel protesteerisid valitsuse ülikoolipoliitika vastu Tartu üliõpilasorganisatsioonide, eriti seltside liikmed. 2. oktoobril 1936 toimus ülikooli peahoones valitsuse ülikoolipoliitika vastane meeleavaldus. Poliitiline politsei pidas rahutuste juhtideks EÜSi liikmeid, nende hulgas vendi Tõnissone, ja paari naiskorporanti. 1938. a 1. detsembril peetud ülikooli aastapäeva aktusel avaldasid meelt peaasjalikult seltside liikmed, katkestades pikkade aplausidega uue rektori Hugo Kaho, haridusminister kolonel Aleksander Jaaksoni, Tartu linnapea kindralmajor Aleksander Tõnissoni jt kõnesid. Meeleavalduse organiseerijaks pidas poliitiline politsei A. Raskat.

1936. a rajati Tartu ülikooli tehnikateaduskonna ja Tallinna Tehnikumi põhjal Tallinna Tehnikainstituut, hilisem tehnikaülikool. 15. oktoobril 1936 registreeriti EÜSi tegevliikmete koondus Tallinna Tehnikaülikooli juures. Tallinna vilistlased olid regulaarselt koos käinud alates 1921. aastast.

24. septembril 1937 andis Päts oma dekreediga välja uue ülikoolide seaduse, mis jõustus 1. jaanuaril 1938. Ülikoolilt võeti rektori valimise õigus, piirati ülikooli valitsuse pädevust ülikooli asjade juhtimisel. Rektori, prorektorid, majandusdirektori ja dekaanid nimetas nüüdsest ametisse riigipea haridusministri ettepanekul. Ülikooli tegevjuhtimine oli rektori ainupädevuses. 1937. a sügisel nimetas Päts uueks rektoriks taimefüsioloog H. Kaho (Vironia liige) ning prorektoreiks Edgar Kanti ja Elmar Rootsi. E. Kant oli ÜS Raimla liige, kuid Eesti Rahvuslaste Klubide liidrina tuntud oma parempoolsete vaadete poolest. Loomaarstiteadlane E. Roots oli korporatsiooni Fraternitas Tartuensis liige.

Üliõpilasorganisatsioone käsitlesid ülikoolide seaduse §-d 94–108, reglementeerides üksikasjadeni üliõpilasorganisatsioonide ning üliõpilaskonna esindusorganite struktuuri ja koosseisu. Seaduse juurde kuulus teise lisana üliõpilaskonvendi tüüppõhikiri. Kõik üliõpilasorganisatsioonid tuli reorganiseerida üliõpilaskonventideks, mis oli üliõpilaskonna organisatsiooniline algelement. Üliõpilaskonvendi ja ülikooli ning riigivõimu suhteid vahendas vilistlaste hulgast valitud konvendivanem. Kõik senised üliõpilasorganisatsioonid tuli üliõpilaskonventidena ümber registreerida. Keelati ka katusorganisatsioonid. Enese uue seaduse alla painutamine oli seltsidele raskem kui korporatsioonidele, sest üliõpilaskonvendi tüüppõhikirja aluseks oli võetud korporatsiooni ülesehitus.

Uus ülikoolide seadus tekitas Seltsis palju muret. Konvendieeskirja sätetes nähti otsest rünnakut Seltsi tegevuse põhialustele. Uus seadus ähvardas isegi Seltsi nime: esialgu polnud lubatud sõna ”selts” esinemine üliõpilaskonvendi nimes. Peljati ka värvide äravõtmist põhjendusel, et rahvusvärvid ei saa olla ühe üliõpilasorganisatsiooni värvideks. 6. jaanuaril 1938 kutsus Tallinna koonduse eestseisus kokku koosoleku, kus osalesid peale vilistlaskogu esimehe Voldemar Vadi ja Seltsi esimehe ka ministritest vilistlased Kaarel Eenpalu, Juhan Müller ja Artur Tupits.Arutati uue seadusega tekkinud olukorda. 8. jaanuaril 1938 olid Seltsi ja ENÜSi esindused ülikooli rektori Kaho juures. Seltsi delegatsiooni kuulusid auvil! H. Koppel, vil! Hermann Sumberg ja Seltsi esimees. 11. jaanuaril teatas rektor Kaho, et üliõpilasorganisatsioonide ajaloolised nimed jäetakse alles. 8. jaanuaril 1938 oli EÜS ülikooli valitsusele esitanud Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli üliõpilaskonvendi Eesti Üliõpilaste Seltsi põhikirja, mis 13. jaanuaril 1938 registreeriti.

Alates 1930. aastatest on palju kõneldud üliõpilasorganisatsioonide vilistlaskogude onupojapoliitikast ametikohtade täitmisel. Tõepoolest oli ühe või teise Seltsi või korporatsiooni liikmeid ühes või teises valdkonnas rohkem. EÜSi juriste oli palju kohtusüsteemis, vilistlasi Tartu ülikoolis (kuraator Peeter Põld, rektorid H. Koppel ja J. Kõpp, hulk professoreid), arstiteadlasi arstiteaduskonnas ja kirikuõpetajaid Eesti luteri kirikus (piiskopid Jakob Kukk, Hugo Bernhard Rahamägi ja hilisem peapiiskop Juhan Kõpp, paguluses jätkasid rida peapiiskopid Konrad Veem ja Udo Petersoo). Korporatsioonide liikmeid oli rohkem advokatuuris, ohvitserkonnas, politseis ja eriti majandusringkondades. Osaliselt olid „spetsialiseerumise” põhjuseks „ealised iseärasused”: 1870.–1880. aastatel sündinud mehed, kes õppisid ülikoolis sajandivahetuse paiku, jõudsid karjääri tippu just 1930. aastatel – koos võimalusega mõjutada oma ametkonna personalipoliitikat. Ning enamasti olid nad EÜSi ja vanemate Tartu korporatsioonide, aga ka Vironia ja EÜS Põhjala vilistlased.

Poliitikas kuulumine ühte või teise üliõpilasorganisatsiooni suurt rolli ei mänginud. Eesti sisepoliitika tugines kolmele vaalale: Tallinna pragmaatikud eesotsas Konstantin Pätsiga (hilisem Põllumeestekogu), Tartu rahvuslased Jaan Tõnissoni juhtimisel (Rahvuslik Keskerakond) ning sotsiaaldemokraadid. Viimaste seas oli palju Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas õppinud juriste ning Tartu Ühenduse vilistlasi. Üliõpilasorganisatsioonid olid poliitiliselt tolerantsed, vaatamata avalikule arvamusele, mis pidas EÜSi Tõnissoni meesteks, Ühendust sotsideks ja Sakalat 1930. aastate esimesel poolel vapslikuks. 1918–1940 kuulus Eesti valitsustesse 116 meest, 30 neist olid EÜSi vilistlased. 30 meest 116-st on igati keskpärane tulemus. EÜS ega ükski teine üliõpilasorganisatsioon ei olnud ühe või teise poliitilise suuna ”kaadrite sepikoda”.

1920. a I semestril oli Seltsis 138 tegev- ja 109 lihtliiget, 1939. a I semestril 189 tegev-, 56 liht-, 26 välisliiget ja 95 üliõpilasvilistlast. Üliõpilasvilistlasteks arvati alates 1930. aastatest üliõpilased, kes polnud õpinguid lõpetanud, kuid ka mitte antud semestril immatrikuleeritud. Üliõpilasvilistlased ei osalenud üliõpilaskonna valimistel. Välisliikmeteks olid 1939. a Tallinna koonduse liikmed. Seega kasvas Seltsi üliõpilasliikmete arv kolmandiku võrra. Kiiresti kasvas aga vilistlaskogu: Seltsi liikmeskond oli hüppeliselt kasvanud 20. sajandi algul ja seetõttu oli enamik Seltsi vilistlasi 1940. aastaks „parimas eas”. 1940. a oli Seltsis kokku üle tuhande liht- ja tegevliikme ning vilistlase. Ühe mõõtkava pakub ka koosolekutel osalemine: 21. oktoobril 1926 osales kutsutud üldkoosolekul 123, 22. märtsil 1934 96 ja 26. aprillil 1934 82 kaasvõitlejat, lisaks vilistlased.

Seltsi värvid

Sini-must-valge siidist lipu õmblesid Seltsile 1884. a kevadel Seltsi liikmete ning vilistlaste naised ja õed, see pühitseti Otepääl 23. mail 1884. Seda päeva tähistatakse (uue kalendri järgi) alates 1930. aastatest Eesti lipu päevana. 1934. a tähistati pidulikult lipu 50. aastapäeva. Otepää kiriku ukse kõrvale paigutati liputeemalised bareljeefid.

Läbi aastakümnete kestsid Seltsis vaidlused niinimetatud farboonuste ja antifarboonuste vahel. Esimesed soovisid värvid välja viia, teiste radikaalsem osa aga teklitest ja värvilintidest üldse loobuda. Kuni 1930. aastateni oli Seltsi värvide kandmine lubatud Seltsi ruumides ja omavahelistel koosviibimistel. Korda rikuti sageli, värvide avaliku kandmise eest karistamine oli 20. sajandi algul üks tavalisemaid erakoosoleku küsimusi.

Selts fikseeris oma omandiõiguse sini-must-valgetele värvidele uuesti 21. oktoobri 1926. a koosolekul tehtud põhikirjamuudatusega, millega sätestati: „Ajaloolise varana kuuluvad Eesti Üliõpilaste Seltsile 1881. a. kujundatud ja 1884. a. pühitsetud sinine-must-valge värvid – lipu, värvimütsi, värvipaela ja sõrmuse näol.” Seesuguse otsuse ajendas ilmselt siseministri sama aasta 16. veebruari määrus riigilipu kasutamise kohta. 9. aprillil 1934, EÜSi 64. aastapäeva raames toimunud vilistlaste ja kaasvõitlejate ühisel koosolekul, uuendati Seltsi värvide kandmise korda: „Sinine-must-valge kolmikvärvilist mütsi ja linti kantakse avalikult Seltsi ühisesinemistel, esindamistel ning järgmisil tähtpäevil: a) Vabariigi aastapäeval, b) Ülikooli aastapäeval, c) Seltsi aasta- ja vilistlaspäeval, d) esimesel mail ning e) üksikuil erilistel tähtpäevil Seltsi kutsutud üldkoosoleku igakordsel otsusel, mis tehtud 2/3 häälte poolt olemisel (näit. eelolevail Seltsi lipu 50 a pühitsemise mälestuspäevil j. n. e.). Kodukorras mitte ette nähtud ajal kandmine keelatud.” Nii on see ka praegu.

Kui üliõpilasorganisatsioonid 1940. a augustis suleti, vahetati Seltsi ajalooline lipp, mis sel ajal asus Eesti Rahva Muuseumis, ühe Seltsi esinduslipu vastu ning maeti Viljandis maa sisse. 1942. a juulis võeti lipp maa seest välja ja kavatseti muuseumi tagasi viia, kuid otsustati siiski oodata sobivamat aega. 27. juulil 1943 peitis Seltsi esimees Karl Aun lipu oma kodutallu Läänemardil Kõola külas Vaimastvere lähedal Põhja-Tartumaal. Lipp müüriti korstnajala vundamenti ning peale K. Auna teadis lipu asukohta veel ainult tema isa. Paguluses teatas K. Aun lipu asukoha mõnele Seltsi liikmele. Tema isa näitas enne surma lipu peidukoha ära kahele sugulasele. 1990. aastate algul võeti lipp peidukohast välja ja tagastati 24. veebruaril 1992 EÜSile.

Sõprusorganisatsioonid

Seltsi sidemed soomlaste ja soome üliõpilastega ulatuvad juba Vironia osakonna eelsesse aega. 1881. a saatis EÜS A. Mõttuse oma esindajana Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäevale. 1925. a algasid tihedamad kontaktid Helsingi ülikooli Pohjois-Pohjalaise Osakonna (PPO) ja EÜSi vahel. Sõpruslepingu sõlmimiseni jõuti 28. oktoobril 1928, kaasati ka PPO sõsarosakond, Etelä-Pohjalainen Osakunta (EPO). Soome suhted arenesid tormiliselt. Käidi vastastikku külas, alustati stipendiaadivahetusega: soomlased õppisid EÜSi kulul Tartu ülikoolis ja eestlased PPO või EPO kulul Helsingi ülikoolis.

Suhete jahenemise põhjustas K. Pätsi võimuhaaramine 1934. a. Suur osa soome üliõpilasi, eriti Akadeemilise Karjala Seltsi (AKS) liikmed, mille üks liidreid oli PPO ja EÜSi suhete ”isa” Vilho Helanen, tundis Eesti vabadussõjalastele, kelle liikumine pärast võimuhaaramist suleti, tingimusteta kaasa. 1934. a 8. aprillil tuli PPO esindus EÜSi aastapäeva pidukoosolekule Soome paremäärmusliku erakonna IKLi mundris. PPO esindaja Eljas Haataja pidas tervituskõne, milles avaldas toetust vabadussõjalastele ning kritiseeris Eesti juhtkonna poliitikat. PPO esindajad arreteeriti ja saadeti Eestist välja. Lõplikult lepiti ära 1938. sügisel, sõpruslepingu 10. aastapäeva tähistamise, nn Raudpulmade käigus. 1940. a ilmus soome- ja eestikeelne ühisväljaanne ”Jäämereltä Emajoen rannoille/Emajõe kallastelt Jäämereni”.

1937. a sõlmis EÜS sõpruslepingu ka Läti üliõpilasseltsiga Austrums. Suhted Austrumsiga ei olnud nii aktiivsed või pigem rahvusvahelise olukorra tõttu ei jõudnud õieti hoogu sisse saada.

Soome osakondade ja Seltsi suhted, sealhulgas ka stipendiaatide vahetamine, taastati pärast sõda eesti eksiilis. Kolmanda sõprusorganisatsioonina lisandus rootsikeelne Vasa Nation, kolmas Helsingi Ülikooli Põhjala osakond. Stockholmi EÜSiga suheldes ei olnud neil ka keeleprobleemi. 1989. a taastati Tartu EÜSi suhted EPO-ga, 1990. aastatel vahepeal katkenud sõprusleping PPOga, 1991. a sõlmiti sõprusleping Vasa Nation’iga. 1989–1990 taastati sõprusleping ka Austrumsiga.

Kõrgetele aadetele ja tähtsatele vilistlastele vaatamata oli EÜS eelkõige üliõpilasorganisatsioon koos kõigi vooruste ja puudustega. 1932. a oktoobris oli bulvarilehtedel kõneks EÜSi ja Sakala liikmete lööming Sakala majas. Mitu meest viidi haiglasse, asja uurisid ülikooli kohus, politsei ja prokuratuur. Üliõpilasorga- nisatsioonide tegemistele iseloomulikku vahejuhtumit ning veidi ka ülikooli ja seltside-korporatsioonide suhteid peegeldab kiri, mille Seltsi esimees 1935. a saatis üliõpilasasjade prorektorile Hans Kruusile:

„Teie poolt suuliselt Eesti Üliõpilaste Seltsi esimehele antud sooviavalduse täitmiseks korp! Fraternitas Estica liikme stud. A. ja korp! Revelia liikme stud. K. värvimütside kaotsimineku asjus Eesti Üliõpilaste Seltsi ruumides teatab Eesti Üliõpilaste Selts selleks Seltsi poolt korraldatud juurdluse alusel:

1) et ööl vastu 20. jaanuari viibisid Eesti Üliõpilaste Seltsi ruumides koos meie kaasvõitlejatega eelpoolnimetatud stud. A. ja stud. K., kes väsinud olekus värvimütsidega peas jäid Eesti Üliõpilaste Seltsi vapituppa magama, kusjuures neil üles ärgates värvimütsid olid kadunud.

2) et selles asjas on süüdi Seltsi kaasvõitleja H. Simtman, kes need värvimütsid, ühe peast, teise põrandalt, on heitnud põlevasse ahju (kaminasse).

3) et kaasvõitleja Simtmani on karistatud selle teo eest Eesti Üliõpilaste Seltsist väljaheitmisega 2-heks kuuks.

4) et kõik ülaltoodud asjaolud ja karistus on Eesti Üliõpilaste Seltsi esimehe poolt ametlikult teatavaks tehtud korp! Fraternitas Estica ja korp! Revelia esimeestele.”

EÜS II Maailmasõja ajal

Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmiti 23. augustil 1939. a mittekallaletungileping. Soome, Eesti ja Läti arvati Nõukogude Liidu mõjusfääri. 1. septembril 1939 ründas Saksamaa Poolat läänest ja 17. septembril Nõukogude Liit idast. 28. septembril 1939 sundis Nõukogude Liit Eestile peale vastastikuse abistamise lepingu. Eestisse paigutati Punaarmee baasid. Oktoobris 1939 algas baltisakslaste ümberasumine Saksamaale. 30. novembril 1939 ründas Nõukogude Liit Soomet, algas Talvesõda, mille märtsis 1940 lõpetas Soome jaoks ränk rahuleping.

EÜSi liikmed elasid nagu kogu eesti rahvaski hirmus ja lootuses. Jälgiti Teise maailmasõja sündmusi ja Soome Talvesõda ning loodeti Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemisele. Nõukogudemeelsete tegelaste aktiivsuse suurenemisest Eestis annab tunnistust üks Seltsi arhiivis leiduv kutse: „Eesti ja Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu Ühingu juhatusel on au paluda Teid austada oma osavõtuga Nõukogude-Vene raamatu ja A. Kravtshenko graafika näituse avamist pühapäeval, 11. veebruaril 1940 kell 12.00 „Pallase” ruumes, Kalevi t. 2.” Seltsi meelsust esitab ühe Seltsi ametniku resolutsioon: „E. Ü. S. Eestseisusele! Kuigi kena, aga siiski raske mõista”. Ning kutsele endale oli keegi kirjutanud: „Kurat!”.

7. aprillil 1940 oli EÜSi 70. aastapäev, mida tähistati suurejoonelise aktusega Vanemuise saalis ja mitmepäevaste pidustustega. 9. aprillil okupeeris Suur-Saksamaa Taani ja 9. aprillist 10. juunini Norra, 10. maist kuni 22. juunini ka Hollandi, Belgia, Luxemburgi ja Põhja-Prantsusmaa. Prantsusmaa alistus. Pariis langes 14. juunil. 10. juunil oli astunud sõtta Itaalia.

Pärast ultimaatumit, mille Eesti valitsus vastu võttis, sisenes 17. juuni varahommikust alates Eestisse umbes 100 000 Nõukogude Liidu sõjaväelast. Samal hommikul kirjutasid Punaarmee kindral Kirill Meretskov ja kindral Johan Laidoner alla protokollile, mis fikseeris uute Punaarmee üksuste sissetuleku ja paiknemise Eestis. „Finis Estoniae,” nimetasid seda kaasaegsed. 19. juunil saabus Eestisse Jossif Stalini lähikondlane Andrei Ždanov, kelle näpunäidetel koostati Nõukogude Liidu saatkonnas uue valitsuse nimekiri. 21. juunil 1940 nimetati „Johannes Varese rahvavalitsus” ametisse. EÜSi puudutas valitsusevahetus lähedalt: Seltsi vilistlane Johannes Semper nimetati haridusministriks ja H. Kruus peaministri asetäitjaks.

Riigikaitseliste sundkoormatiste seaduse alusel võeti EÜSi maja ära juba 18.– 23. juuni vahel 1940. aastal ja anti Punaarmee käsutusse. Punaarmeel oli Eestis iga 10 elaniku kohta üks mees, kes vajasid suvisele ajale vaatamata palju ruumi. Seltsi vara koliti Eesti Rahva Muuseumi, Seltsi liikmete kodudesse ja mujale.

Vahemärkusena: Pärast Tartu vallutamist võttis maja üle Saksa sõjavägi. 1941. a Tartu suvelahingute ajal, kui Punaarmee oli läinud ja Saksa sõjavägi polnud veel tulnud, tõrjunud kaasvõitlejad ja vilistlased Seltsi majas tuleohtu; samal ajal peetud ka õllelauda. Saksa okupatsiooni ajal oli Seltsi majas Wehrmachts-Unterkunft ehk sõjaväe võõrastemaja, kus mehed rongilt tulles või rongi oodates öömaja said.

19. juulil 1940 tagandati rektor Kaho ning prorektorid Kant ja Roots. Nende asemele määrati rektoriks ÜS Raimla vilistlane Heinrich Riikoja ning prorektoriteks Harald Perlitz ja EÜSi vilistlane Artur-Tõeleid Kliimann. 27. juulil 1940 määrati ülikooli majandusdirektoriks EÜSi liige Hans Ronimois, 31. juulil ülikooli sekretäriks samuti EÜSlane, Hans Kruusi kasupoeg Hillar Randalu.

31. juulil 1940 anti Vabariigi Presidendi dekreedina välja ülikoolide seaduse muutmise seadus, millega tühistati ülikoolide seaduse üliõpilasorganisatsioonide paragrahvid. Dekreedile kirjutasid alla Maksim Unt, „siseminister Vabariigi Presidendi ülesannetes” ning vastavalt „haldusalale” ja saatuse irooniana ka Kruus ning Semper. Kruus oli samal ajal EÜSi vilistlaskogu eestseisuse liige. Septembris, pärast Eesti formaalset inkorporeerimist Nõukogude Liitu, määrati Hans Kruus ülikooli rektoriks.

7. detsembril 1940 avaldas „Pravda” oma erikorrespondendi P. Lidovi ar- tikli „Tartus”. Artikkel on pühendatud ”sotsialistlikele ümberkorraldustele” 1000-aastases linnas, erilist rõhku pannakse muudatustele üliõpilaskonnas – seniste korporantide asemel astus 1940. a sügisel ülikooli 420 uut tudengit „tööliste, talupoegade ja teenistujate” seast. Kirjeldatakse Venemaa eestlasest marksismi-leninismi aluste kateedri juhataja prorektor Kristjan Kure, „loomult pehme ja suhtlemises lihtsa” inimese võitlusi „ideoloogiarindel”. Artikkel lõpeb järgmiselt: „Vastaspool eelistab oma peamehe nime mitte nimetada. Kuid võib oletada, et mitte vähetähtis roll varjatud vastupanus ülikooli uutmisele on endise Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) tegelastel. EÜS on vanim ja arvukaim üliõpilasselts. Kodanlik Eesti Vabariik võttis oma lipu värvideks selle seltsi värvid. Ja nii imelik kui see ka pole, isegi nüüd ei ole mõned juhtivad töötajad katkestanud sidemeid, mis sidusid neid kunagi EÜSiga ja suhtuvad temasse ülearu heatahtlikult …”

Selts kaotas esimesel punasel aastal kuuendiku oma liikmetest. 1940–1941 vangistati või küüditati vähemalt 130 Seltsi liiget. Arvatavasti esimese EÜSi liikmena vangistati NKVD korraldusel juba 16. juulil 1940 poliitilise politsei Tallinna abikomissar Sulev Järvits. NKVD vägede sõjatribunal mõistis ta 24. aprillil 1941 surma. Eelviimane peaminister Eenpalu vangistati 24. juulil 1940, Lihula mõisasüdame omanik, Riigivolikogu liige ja kohaliku Kaitseliidu juht Ado Roosiorg vangistati 29. juulil 1940. 19. aprillil 1941 mõistis NKVD erinõupidamine ta „sotsiaalselt ohtliku elemendina” 8 aastaks vangilaagrisse, ta suri 15. augustil 1942 Dolinskojes Karaganda oblastis. Samasugune oli ka ülejäänud 1940.–1941. a vangistatud seltsiliikmete saatus.

Ei saa ütelda, et okupatsioonivõimu vägivallale vastu ei pandud. 1940. a 22. juunil Tartus korraldatud punategelaste miitingu ajal jagas Andres Raska pealtvaatajatele sini-must-valgeid rinnas kantavaid lindikesi. Selle eest mõisteti ta „intrigeerivate klikevaimuliste väljendustega tehtud suuliste avalduste eest, mis võivad ohustada avalikku julgeolekut” kaheks nädalaks vangi. Nn Riigivolikogu valimiste vastaskandidaatide ülesseadmise aktsioonist, milles ka Seltsi liikmed aktiivselt osalesid, on palju kirjutatud. Selliseid aktsioone aga oli palju rohkem.

Üliõpilasorganisatsioonide liikmete seas oli ka uue võimuga kaasaminejaid. Kes naiivsusest, kes edevusest, kes võimuahnusest, kes kättemaksmise soovist, tagantjärele ei ole see alati teada. Tuntuimad kaasaminejad olid muidugi Semper ja Kruus. Grigori Noppel teenis 1940–1941 julgeolekus, pärast sõda oli ta Tartu ülikooli kirjastusgrupi ülem ehk tsensor. Eerik Suurväli värvati millalgi Nõukogude Liidu luure poolt ja ta tegutses 1943–1944 Soomes eestlaste ringkondades. 1944. a läks ta Rootsi, kus mõne aja pärast vangistati ja Nõukogude Liitu tagasi saadeti. 8 Seltsi liiget lasti Saksa okupatsiooni ajal maha, süüdistatuna 1940–1941 tehtud tegudes või lihtsalt ”kommunistlikus meelsuses”.

1940. a kevadel olid Seltsi eestseisusse valitud Karl Aun, Kaljo Kornel ja Harald Tammur, vanamees oli Rudolf Saago. H. Tammur meenutas: „1940. aasta sügisel hakkasime põranda all tegutsema, […]. Deklareerisime, et ei tunnusta nõukogude korda ja tõotasime teha kõik, et sellest vabaneda. Selle jäädvustasime ka EÜSi pro- tokolliraamatus.” Põranda all võeti Seltsi viis uut meest. 1941. a suvel moodustati nn Tervishoiumuuseumi rühm, mis organiseeris vastupanu punarežiimile. Rühma kuulus mitu Seltsi liiget, rühma juht, 1941. a juulis ka Tartu kaitseliitlaste juht oli Seltsi vilistlane reservlipnik Olev Reintalu. Juulist septembrini langes partisanidena teadaolevalt 4 Seltsi liiget, vähemalt 10 tapeti taganevate julgeolekumeeste, hävituspataljonlaste või punaarmeelaste poolt.

1941. a septembriks vallutas Saksa sõjavägi Eesti, mis detsembris anti Okupeeritud Idaalade Riigiministeeriumi valitsuse alla. Juba augusti lõpus oli ametisse seatud ka nn Eesti Omavalitsus Hjalmar Mäe juhtimisel. Kõrgeima positsiooniga EÜSi liikmed Saksa okupatsiooni ajal olid H. Mäe kantseleiülem Voldemar Tartu ja tehnikadirektori abi Rahuleid Kask. Seltsi liikmeid oli „Saksa ajal” omavalitsuse teenistuses siiski üsna vähe. Ühelt poolt oli tegemist vastumeelsusega okupatsioonivõimu teenimise suhtes, teiselt poolt aga eelistati omavalitsuse ametkonna komplekteerimisel endisi vabadussõjalasi.

Saksamaal olid üliõpilasorganisatsioonid keelatud, samuti okupeeritud Eestis. Siiski sattusid korporatsioonid ja seltsid ka okupatsioonivõimu tähelepanu alla. 1941. a detsembris keelas H. Mäe ametiasutustel, ka ülikoolil, ilma eriloata teenistusse võtta isikuid, kes olid kuulunud ametissenimetatava ülemaga või nimetamiseks esitatava ülemaga ühte akadeemilisse organisatsiooni. Eesti väiksuse tõttu tekitas korraldus probleeme, eriti ülikoolis, kus mõne eriala asjatundjaid oli väga vähe. Julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis SS-Sturmbannführer dr Martin Sandberger kirjutas 1942. a suvel oma aastaaruandes: „Vanad vastuolud pääsevad isikutevaheliste intriigidena mõjule sellises ulatuses, et ametkonnad peavad neid sihipärase tööga maha suruma. Üliõpilasseltsid usuvad end olevat seeläbi tagaplaanile tõrjutud, et Vabadussõjalaste liikumise endised liikmed, kes kuulusid enamjaolt korporatsioonidesse, [nüüd] sisepoliitilises elus suuremat mõju omavad.”

Ülikool pandi 1942. a algusest uuesti käima ja poolelijäänud õpinguid jätkasid ka Seltsi liikmed. Omavahel käidi läbi, kuid suuremat Seltsi asja ajamist ei olnud. Mida aasta edasi, seda rohkem olid rahvuslased, kelle hulka ju ka enamik EÜSi liikmeid kuulus, julgeolekupolitsei järelevalve all. Saksa okupatsiooni ajal võeti põranda all Seltsi teadaolevalt 8 meest. 1943. a suvel peeti Tooma sookatsejaamas põrandaalused suvepäevad.

Seltsivennad Teise maailmasõja sõjavägedes

Eesti kõrgemate sõjaväelaste hulgas oli EÜSlasi vähe. Kindralmajor Hans Kurvits oli 1922–1939 Eesti Piirivalve ülem. Ta vangistati 14. juunil 1941 ja suri 1943. a detsembris vangilaagris. Kolonel Jüri Hellat oli 1938–1940 Eesti sõjaministri käsundusohvitser. Ta vangistati 1941. a juunis Värska õppelaagris ja lasti 20. juulil 1942 Norilskis maha.

Üle 30 EÜSi liikme viidi 1941. a juulis ja augustis Punaarmeesse võetuna Venemaa tööpataljonidesse. Tööpataljonides suri teadaolevalt 2 Seltsi liiget, Velikije Luki lahingus langes üks. 1941. a Punaarmeesse võetud Ants Melles võeti juba pärast Eesti vallutamist 1944. a kinni ja saadeti nõukogudevastase suupruukimise eest 10 aastaks Siberisse.

Saksa okupatsiooni ajal olid Hartvig Reinvalla, August Kitsapea ja Tammi Parts vastavalt Põltsamaa, Jõgeva ja Palamuse Omakaitse ülemad. Endine riigikontrolör, Vabadussõjaaegne leitnant Karl Soonpää langes Omakaitse liikmena langevarjureid jälitades. EÜSlasi oli ida- ja kaitsepataljonides, 2 meest teenisid Saksa lennuväes. Ohvitseridest astusid Sergi Palu ja Helmut Kütt juba 1941. a sügisel vabatahtlikuna idapataljoni. Sõja lõpuks olid nad 20. Eesti SS-diviisi ohvitserid. 20. Eesti SS-diviisis olid kompaniiülemad ka Adar Woode ja Ants Mürk. 1945. a langesid Sileesias ja Tšehhimaal 3 Seltsi liiget. 1944. a mobilisatsiooniga võeti kümneid Seltsi liikmeid piirikaitserügementidesse. Teadaolevalt teenis 3 EÜSlast pataljoniarstide ja 2 ohvitseri pataljoni adjutantidena.

Rohkem kui 30 EÜSi liiget olid „soomepoisid”. Need olid mehed, kes Saksa mobilisatsiooni eest Soome põgenesid ja seal Soome sõjaväkke astusid. Enamik neist tuli 1944. a augustis Eestisse tagasi ja sõdis Emajõe rindel.

Katse taastada Eesti Vabariiki

Saksa okupatsiooni ajal kujunes põranda all Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, mis otsis võimalusi Eesti iseseisvuse taastamiseks. Selle alguse juures seisid omaaegse opositsiooni esindajad: veljestolased Ants Oras ja Heinrich Mark, Põhjala liige ja endine Akadeemia toimetaja Jaan Ots, Seltsi liikmed H. Ronimois ja Ernst Kull. 1944. a veebruaris tuli rahvuskomitee esimest korda ametlikult – aga muidugi illegaalselt – kokku. Oluline roll rahvuskomitee töös oli Seltsi noorematel liikmetel, nende hulgas Enn Sarvel, Jaan Krossil, H. Tammuril jt. 20. aprillil 1944 kogunes Tallinnas salaja Eesti Vabariigi Valimiskogu (põhiseaduses ette nähtud institutsioon presidendi valimiseks). Valimiskogu otsustas, et J. Varese nimetamine peaministriks 1940. a ei olnud seaduslik ja määras J. Uluotsa Vabariigi Presidendi asetäitjaks. Samal ajal vangistas SD Eestis 365 inimest, peamiselt rahvuskomiteega seotud mehed, keda süüdistati kaotusmeeleolude levitamises, Inglise-meelsuses ja spionaažis.

Vahistatute hulgas oli kümmekond EÜSi liiget: Rudolf Bernakoff, Valter Hiie, Oskar Mänd, Olev Reintalu, Jaan Kross, Enn Sarv, Ernst Kull, Harald Tammur, Aleksander Takkel, Lembit Kriisa, Edgar Toomet jt. Enamik vahistatuid vabastati enne sakslaste lahkumist; E. Sarv, H. Tammur, A. Takkel, E. Toomet ja L. Kriisa saadeti aga Stutthofi koonduslaagrisse. E. Toomet hukkus Stutthofi laagri evakueerimisel 1945. a kevadtalvel. 1945. a Eestisse tagasi pöördunud E. Sarv ja H. Tammur arreteeriti peatselt Nõukogude Liidu julgeoleku poolt ja saadeti vangilaagrisse. A. Takkel põgenes Penzasse, kus oli sündinud. Ta elas seal surmani 1989. a, pääsedes nõnda arreteerimisest. Mõne aja pärast vangistas NKGB ka E. Kulli, O. Reintalu ja J. Krossi.

18. septembril 1944 nimetas J. Uluots ametisse uue Vabariigi Valitsuse eesotsas peaministri asetäitja Otto Tiefiga. Valitsus pidas mõned koosolekud, avaldas kaks numbrit Riigi Teatajat ja ”Eesti Vabariigi valitsuse deklaratsiooni Eesti rahvale”. Ajalugu ei kordu. Katse taastada Eesti Vabariik samuti nagu ta 1918. a loodi, ei õnnestunud. Enamikul Tiefi valitsuse liikmetest ei õnnestunud Eestist põgeneda ja nad langesid Nõukogude Liidu julgeolekuasutuste kätte. EÜSi liikmeid oli Tiefi valitsuses 2: sotsiaalminister, endine Tartu Tervishoiumuuseumi juhataja Voldemar Sumberg ja portfellita minister Juhan Kaarlimäe. Sumberg vangistati oktoobris 1944 ja vabanes vangilaagrist 1960. Ta suri 1965. a Kemerovo oblastis. Kaarlimäe saadi kätte detsembris 1944, ta vabastati 1954. a, elas Eestis, kuid vangistati 1969. a mõneks ajaks uuesti.

EÜS pauguluses

Suurem seltskond EÜSlasi oli 1944. a kevadeks koondunud Helsingisse. Nende hulgas oli nii Saksa mobilisatsiooni eest põgenenud mehi kui ka teistel põhjustel Soome sattunud Seltsi liikmeid. 29. märtsil 1944 tulid nad kokku ja otsustasid asutada Seltsi Helsingi koonduse. Avakoosolekut lõpetades ütles vil! Johan Kuusk: „[…] on ainulaadne juhus, kus Selts asutab oma koonduse väljaspool kodumaa piire. Aegade erakordsuse tõttu on see nüüd teoks saanud.” Kevadel elas Soomes 37 EÜSlast. Koosolekuil osales neist kümmekond, sealhulgas ka reeturiks osutunud Eerik Suurväli. Viimane koosolek protokolliti 17. mail 1944.

1944. a sügisel põgenes Rootsi ja Saksamaale sadu EÜSi liikmeid. Juba augustis oli Rootsis 14 Seltsi liiget. 23. augustil 1944 peeti Vikingshilli põgenikelaagris Seltsi koosolek ning otsustati jätkata EÜSi põhimõtete ja taotluste kohast tegevust. 26. oktoobril oli Rootsis juba 120 Seltsi liiget. 18. jaanuaril 1945 asutati Stock- holmi koondus. Esimeheks valiti Oskar Mänd, kirjatoimetajaks Artur Grönberg ja laekahoidjaks Rudolf Moorma. 8. aprillil 1945 tähistati Stockholmi restoranis Riche Seltsi 75. aastapäeva. Pidukõne pidas Gustav Suits.

Edaspidi asutati Seltsi koondused linnades, kuhu oli kogunenud rohkem Eesti pagulasi: 18. novembril 1945 Göteborgis, detsembris Saksamaal Geislingeni põge- nikelaagris, 14. veebruaril 1946 Lõuna-Rootsis (Lund-Malmö), 10. aprillil 1948 Augsburg-Hochfeldi põgenikelaagris. 1949. aastal algas eestlaste väljarändamine põgenikelaagreist ülemeremaadesse: 9. aprillil 1949 asutati Sydneys Austraalia koondus, 11. märtsil 1950 New Yorgis Ameerika Ühendriikide koondus, 9. aprillil 1950 Inglismaa koondus, 31. detsembril 1950 Kanada koondus Torontos, 1952. a Argentiina koondus ja 2. novembril 1952 Montreali koondus.

31. oktoobril 1950 asutati EÜSi Vanematekogu. Vanematekogu roteerus iga viie aasta järel Rootsi, USA ja Kanada vahel. Vanematekogu ülesandeks oli EÜSi töö koordineerimine üle kogu maailma, eraldi väärib märkimist Vanematekogu roll EÜSi väljaannete trükkitoimetamisel. 7. aprillil 1955 taastati kirjanduskomisjon ülesandega koordineerida Seltsi väljaannete avaldamist. Peale albumite avaldati paguluses mitu raamatut Seltsi ajaloost: A. Grönbergi „EÜSi ajalugu II”, Leo Urmi toimetatud „Eesti Üliõpilaste Selts paguluses”, „Eesti Üliõpilaste Selts 100 aastat”, Artur Taska koguteos sini-must-valgete värvide ajaloost, Henno Lenderi koostatud kolmeköiteline EÜSi biograafiline leksikon 1870–1940 jm. 1952. aas- tast ilmus ebaregulaarselt EÜSi bülletään, mis sisaldas jooksvat informatsiooni Seltsi tegemiste kohta, lühemaid artikleid, uute liikmete tutvustusi ja nekrolooge lahkunud seltsikaaslastele.

Eestlased said paguluses kiiresti jalad alla. Kui algul aeti „Eesti asja” pärast ränki tööpäevi (tihti lihttöölistena), siis hiljem, jõukuse kasvades, ehitati üles Välis- Eesti materiaalne infrastruktuur: Eesti majad, kirikud, arhiivid jne. Siia kuuluvad ka Seltsi korterid, mis üüriti suuremate koonduste poolt. Toronto koondus ostis 1963. aastal isegi maja, mis hiljem küll ära müüdi ja millest saadud rahast asutati EÜSi maja fond.

EÜSi liikmed osalesid aktiivselt nn välisvõitluses. Välisvõitluse eesmärgiks oli lääneriikide Eesti, Läti ja Leedu okupeerimise mittetunnustamise poliitika toetami- ne. Välisvõitluse teeneks on, et me ka praegu elame Eesti Vabariigis, mida enamik riike tunnustavad kui 24. veebruaril 1918 loodut, mitte 1991. a Nõukogude Liidu lagunemisel tekkinud uues riigis.

Nagu igas kogukonnas, ei saadud ka eesti pagulasühiskonnas tülideta läbi. Üheks tõsisemaks probleemiks oli Kodu-Eestiga suhtlemise küsimus. 1960. aastatel, nn Hruštšovi sula ajal, lubati esimesed pagulaseestlased Eestisse käima, samuti jõudsid esimesed kodueestlased Rootsi, Kanadasse ja mujale ning puutusid seal kokku pagulastega. Pagulaseestlaskonna suhtumisi oli mitmesuguseid, kuid do- mineerisid kaks suunda: ühed, kes pooldasid läbikäimist ja teised, kes vastustasid seda kategooriliselt. 1966. aastal vaieldi Göteborgi koonduses pikalt selle üle, kas vil! Eduard Kägi, kes oli Moskvas käinud, tohtis Nõukogude Liitu külastada või mitte. Ta oli ütelnud, et sõidab Mallorcale puhkama, tegelikult läks aga Moskvasse, et seal tütrega kohtuda. Vil! Kägil soovitati Seltsist välja astuda. Hiljem võeti ta tagasi. Samasugused vaidlused toimusid ka mitmes teises Seltsi koonduses.

1966. a I semestril jäi Seltsist eemale Kanada Toronto koonduse liige Rein Taa- gepera. Taagepera oli koostanud tulevikuvisiooni „Kolmekümne aasta plaan”, mille esitas Metsaülikoolis ja milles avaldas seisukohta, et Eesti peaks püüdlema idabloki riigi, nn rahvademokraatiamaa staatuse poole ning seega leppis Eesti kuulumisega Nõukogude Liidu koosseisu. Selles küsimuses Eesti diplomaatide ja vanemate vilistlaste seisukohtadega vastuollu minekut käsitati Seltsi põhimõtete ja kodukorra vastu astumisena. Rein Taagepera lahkus Seltsist. Ehkki mitmed tema põlvkonnakaaslased tundsid talle kaasa ja pidasid teda maailmavaatelistel põhjustel Seltsist välja heidetuks, jäid nendest Seltsist eemale vaid üksikud. Taagepera astus hiljem Rotalia liikmeks.

Selgema pilguga pagulaseestlased teadsid, et Nõukogude Liidu salateenistused üritavad välismaale lubatud eestlasi ja Nõukogude Liitu külla tulnud väliseestlasi oma huvides ära kasutada. Nõukogude Liidule olid suured pagulaste kogukonnad, mis võitlesid oma riikide iseseisvuse taastamise nimel, pinnuks silmas ja pagulas- organisatsioonide juhte püüti igati diskrediteerida. Üheks levinuimaks vahendiks oli süüdistamine koostöös Saksa okupatsioonivõimudega. KGB pagulastevastase tegevuse žargooni kuulus väljend on „Kodumaa veergudel kompromiteeritud”. Kodumaa oli ajaleht, mida kirjastati propagandaks väliseestlaste seas ja saadeti neile ilma tellimata koju. Läbikäimise vastaste kahtlused olid igal juhul põhjendatud. Samas tuleb mõista ka läbikäimise pooldajate argumente: nad lootsid, et suheldes eestlaste uue põlvkonnaga kodumaal suudavad nad Nõukogude propaganda mõju vähendada. Lootsid ka sellele, et veri on paksem kui vesi.

Teine probleemide ring seostus põlvkonnavahetusega. Eesti organisatsioonides üldse ja ka üliõpilasorganisatsioonides, sealhulgas EÜSis, domineerisid ”eestiaegsed mehed”, kes mitte alati ei tahtnud mõista oma nooremate kaasvõitlejate kaasaegsemaid huvisid ja harrastusi. Mõnikord sai see noorte meeste Seltsist eemalejäämise põhjuseks.

1950. ja 1960. aastatel laienes Seltsi geograafia vastavalt Seltsi liikmete elukohavahetustele. Rajati koondused ja allkoondused Baltimore’i-Washingtoni piirkonnas, Lõuna-Kalifornias, Põhja-Kalifornias, Chicagos, Vancouveris ja mujal. 1955. a taastati Saksamaale elama jäänud või asunud EÜSlaste poolt Lääne-Saksamaa koondus (põgenikelaagrite koondused olid suletud pärast enamiku eestlaste lahkumist Saksamaalt). Lääne-Saksamaa koondus ühines 1977. a Göteborgi koondusega. Argentiina koondus suleti 1980. a, viimased liikmed ühinesid USA koondusega.

1970. a toimus EÜSi esimene ülemaailmne kokkutulek New Yorgis. 1975. aastal peeti samasugune Skoklosteris Rootsis.

Eraldi tuleb märkida EÜSi sihtasutusi ja fonde. Lõuna-Rootsi koondus asutas Artur Schönbergi nimelise stipendiumifondi. 1967. aastal asutati sihtasutus ”EÜS 100 aastat”. 1975. a asutati Arthur Puksowi (Puksoo) fond, mille eesmärgiks on rahaliste preemiate andmine Eesti vanemat ajalugu käsitlevate teaduslike tööde eest. EÜSi maja fondist oli eelpool juttu. Pärast EÜSi taastamist Eestis on fondid maksnud stipendiume Seltsi kaasvõitlejatele, toetanud Seltsi trükiseid ja maja renoveerimist.

1988. a taastati EÜSi tegevus Tartus. Seltsi koondused paguluses olid täitnud oma tähtsaima ülesande: säilitanud EÜSi vanima Eesti järjepideva organisatsioonina läbi aja, kui Seltsi tegevus Eestis ei olnud võimalik. Kuid EÜSi taastamine Tartus ei tähendanud tegevuse lõppemist paguluses. Vanematekogu ja väliskoondused aitasid Seltsi tegevuse taaskäivitamist tõhusalt, nii informatsiooni ja nõu kui ka rahaga. 1995. a juulis lõpetas Vanematekogu oma tegevuse ja andis volitused üle EÜSi vilistlaskogule Eestis.

1990. aastatel suleti mitu väiksemat koondust, mille liikmeskond oli hääbunud. Järelejäänud liikmed arvati vilistlaskogu Tartu nimekirja. Tugevamad koondused Stockholmis, Göteborgis, Torontos, Baltimore’is-Washingtonis ja mujal tegutsevad edasi, võttes vastu uusi lihtliikmeid. On neidki Tartus Seltsi astunud kaasvõitlejaid, kes välismaale tööle või õppima läinuna on astunud mõne väliskoonduse liikmeks. Ja vastupidi: Eestisse on tulnud nii kaasvõitlejaid kui ka vilistlasi välismaalt, kes nüüd siin EÜSi liikmed on. 1990. aastate keskpaigast alates toimub Seltsi liikmete ülemaailmne suhtlemine Seltsi elektronpostilisti kaudu – reaalajas, nagu on kombeks ütelda. EÜSi tulevik ülemaailmse organisatsioonina on lootusrikas.

EÜS okupeeritud Eestis

Nõukogude Liit vallutas 1944. aastal Eesti uuesti. Üliõpilasorganisatsioonid jäid keelatuks. Jätkusid ka Saksa okupatsiooni poolt katkestatud repressioonid. Siberisse saadeti nüüd ka neid mehi, kes olid teeninud Saksa sõjaväes, olnud Saksa okupatsiooni ajal vallavanemaks vms teenistuses või kes olid lihtsalt esimese punase aasta repressioonidest pääsenud. Seltsi liikmeid saadeti Siberisse veel sadakond. Liikmed aitasid üksteisel ka uue okupatsiooni ajal kohta leida ja sedakaudu van- gistamisest pääseda. Mitu Punaarmees teeninud EÜSlast, nagu Ilmar Truus, Ralf Kask jt, olid pärast sõda Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariikliku Liidu (endise ja pärastise ETK) teenistuses. Nemad aitasid mitmel seltsikaaslasel illegaali staatusest välja tulla. Oli ka teistsuguseid saatusi. Vil! Juss Äärma, kes oli 1944. a Saksa sõjaväkke mobiliseeritud, elas kuni 1990. aastate alguseni valenime all. Ametlikult oli ta teadmata kadunud.

1950. aastate teisel poolel tulid Siberis ellu jäänud Seltsi liikmed koju. Omavahelisel läbikäimisel oldi ettevaatlikud: teati, et julgeolek võib oma agentide abil igasuguseid provokatsioone korraldada. Arvata on, et KGB pidas üliõpilasorganisatsioonide liikmete omavahelisel läbikäimisel silma peal. Dokumentaalseid tõendeid selle kohta on vähe säilinud. Aja jooksul hakati rohkem läbi käima: tähistati üheskoos sünnipäevi ja korraldati muidki koosviibimisi. Surnud seltsikaaslasele pandi surmakuulutus, allkirjaks alati „Endised Ülikooli Sõbrad”, mille esitähed andsid kokku EÜS. Tartus organiseeris Seltsi liikmete tegemisi Alo Tilk, kes pidas liikmete arvestust ja kogus liikmemaksu. Tallinnas täitis sama rolli Aksel Naaris. Pärast tema surma võttis ülesande enda peale Ilmar Truus. Põranda all võeti vastu ka paar uut liiget.

Sümboolseimad okupeeritud Eestis toimunud Seltsi üritused olid lipu 90. ja 100. aastapäeva tähistamised Otepääl. Tallinna ja Tartu mehed sõitsid eri aegadel Otepääle kokku. Käidi jumalateenistusel ja meenutati lipu juubelit 50 aastat varem – mitu kohalolijat olid sel ajal juba Seltsis. 1974. a võttis sellest sündmusest osa lipu 50. juubeli aegne esimees Ralf Kask.

Seltsi taastamine Eestis ja tegevus pärast seda

Mõned Tartu ülikooli tudengid asutasid 1985. a luuleteatri Valhalla, mis esitas nii eestiaegsete kui ka paguluses tegutsenud eesti kirjanike näidendeid ja luulekavasid. Sel ajal oli osa nendest autoritest veel keelatud või vähemalt põlu all. Valhallal oli mitu pahandust julgeoleku ja kommunistliku partei tegelastega „liigse rahvuslikkuse ja ajaloo väärititõlgendamise tõttu”. 1986. a oktoobris tähistati Tartus 1936. a „vaikiva ajastu” kõrgkoolipoliitika vastaste üliõpilasrahutuste 50. aastapäeva. Paralleelide tõttu kaasajaga ei võinud see ülikooli juhtidele meeldida. 1987. a kogunes peamiselt ajakirjanduse ja ajaloo üliõpilastest koosnev vaidlusklubi Alternatiiv, kuhu astus ka mitu Valhalla liiget. Loomulikult oli Alternatiiv mitteformaalne – omaalgatuslikud üliõpilasühendused ei olnud Nõukogude Liidus lubatud. 1987. a oli see riik lagunemas ning suuremat tüli ei tõusnud. 16. detsembril 1987 asutasid Alternatiivi ja Valhalla liikmed EÜS Sodaliciumi.

1988. a aprillis peetud Tartu muinsuskaitsepäevadel peeti EÜSi maja ees rahvakoosolek, majale oli heisatud kolm lippu: sinine, must ja valge. 1988. aasta mais toodi sini-must-valge lipp avalikult välja. Sügissemestril alustas EÜS Sodalicium EÜSi taastamise eeltöid. Jaan Krossi kaudu, kelle poeg Eerik kuulus Sodaliciumi juhatusse, võeti ühendust nii Eestis elavate EÜSi vilistlaste kui ka Vanematekoguga läänes. Mõlemalt saadi nõusolek Seltsi taastamiseks. 1. detsembril 1988 peeti Seltsi maja saalis, mida sel ajal ülikool kasutas võimla ja korvpallisaalina, Seltsi taasasutamise aktus. Esimesed 20 uut tegevliiget, endised Sodaliciumi liikmed, said värvid, teklid panid poistele pähe vil!! Hillar Randalu ja Harald Tammur. Värvid sai ka mõniteist Sodaliciumi vilistlast, kes otse EÜSi vilistlaskogusse võeti. Pühitseti Seltsi lipp, hõbenaela lõi lipuvardasse vil! Peeter Ojaver. Kohe valiti ka Seltsi eestseisus, esimeseks taastamisjärgseks esimeheks valiti Eerik Kross ja vanameheks Indrek Tarand. 30. detsembril 1988 registreeris Tartu ülikooli nõukogu EÜSi, tunnustades Seltsi taastamist ülikooli juures.

Seltsi tegevus läks hooga käima. Koosolekuid peeti Seltsi maja raamatukogutoas. Selle ruumi oli ülikool andnud kunstiajaloo kabineti käsutusse ja kunstiajaloo kabineti juhataja oli värske EÜSi vilistlane Kaur Alttoa. Ülejäänud maja oli ülikooli kehakultuuriteaduskonna kasutuses, spordimeestega kujunesid kohe väga mitmepalgelised suhted. Õllelaudu peeti nõukogude ajal legendaarseks saanud ajalooüliõpilaste Pälsoni tänava ühiselamu õppeklassis. Praegu on tänava nimi Pepleri ja ühiselamu asemel moodne korterelamu.

Aeg oli aldis muutusteks. Seepärast läks ruttu ka sisseelamine Seltsi korda: õpiti pidama koosolekuid, mõisteti omavahelise kohtu ja aukohtu rolli, õpiti selgeks õllelaua kord. Aktiivselt suheldi eestiaegsete vilistlastega. 1980. aastate lõpul oli neid Eestis sadakond, nad jagasid uutele kaasvõitlejatele meelsasti õpetust ja rääkisid sellest, „kuidas Seltsis oli”. Seltsiliikmete aukohustuseks sai ka manalateele asunud vilistlaste ärasaatmine Seltsi kombe kohaselt.

1989. a kevadel avaldati Tartu ülikooli ajalehe erinumber Seltsi liikmete artiklitega. Erinumber kutsus esile tol ajal veel tegutsenud ülikooli parteikomitee suure pahameele. Nende aeg oli aga möödas ja tõsisemat pahandust ei sündinud. 1989. aasta suvel peeti suvepäevad Otepääl. Suvepäevade raames pandi Otepää kiriku seinale uued bareljeefid, seekord pronksist. Nende taastamiseks tehti rahva hulgas korjandus. 1934. a paigaldatud kivist bareljeefid olid 1950. aastatel hävitatud.

1989. a kevadel taastati suhted, mõne aja pärast ka stipendiaatide vahetus, EPO-ga. 1990. a oktoobris tähistati Soome ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud rahulepingu 70. aastapäeva. Seltsi maja ees avati mälestusmärk majas toimunud rahulepingu allakirjutamisele. Üritus oli suure tähtsusega EÜSi ja Soome sõpruslepinglaste läbikäimise süvendamisel. 1990. a sügissemestril õppis esimene sõjajärgne EÜSi stipendiaat Tartust Helsingis.

1990. a toimusid Otepääl esimesed ülemaailmsed suvepäevad. Sellest võttis osa üsna palju Seltsi liikmeid koos perekondadega Kanadast, Ameerikast, Rootsist, Inglismaalt ja mujalt. Suvepäevade raames peeti ka ülemaailmne EÜSi koosolek.

17. jaanuaril 1989 oli taastatud Pärnu koondus. 1992. a I semestril võeti Tartus vastu esimesed 2 Tallinna kõrgkoolide üliõpilast. 4. märtsil 1993 otsustas EÜSi üldkoosolek taastada Tallinnas tegevliikmete koonduse, mille liikmeks arvati Tallinnas töötavad Tartu kaasvõitlejad, kes polnud veel ülikooli lõpetanud, samuti Tallinna kõrgkoolidest Seltsi astunud ja astuvad üliõpilased.

1989–1991 kolis ülikool oma kehakultuuriteaduskonna järk-järgult Seltsi majast välja, 1991. a aprillis andis ülikool maja ülikooli bilansist Seltsi bilanssi. Juriidilise omandiõiguse täielik taastamine pidi ootama seadusruumi korrastumist. Eesti Vabariigi seaduste kehtestumine sundis Seltsi end korduvalt ümber registreerima. See lõppes alles 1990. aastate keskel, pärast mittetulundusühingute seaduse vastuvõtmist.

1991. aastal algas maja taastamine. Esimese sisekujunduse tegi Sirje Uusbek. Rahapuudusel jäid tööd venima, suudeti vahetada katus, remontida olulisemad ruumid ja uuendada kommunikatsioonid. 1990. aastate algul tehti esimene katse Seltsi ülemaailmse elektronpostilisti sisseseadmiseks. Tehniliste võimaluste avardudes käivitus see tänasel kujul 1995. a. Sajad Seltsi liikmed ei kujuta oma elu ilma Seltsi listita enam hästi ettegi.

1992.–1993. a uuendati Seltsi kodukorda. Eelmise koostamisest oli möödas pool sajandit ja elu oli edasi läinud. Palju vaieldi liikmestaatuse üle. Kui Eesti Vabariigis tegutsesid enne sõda vaid Tartu ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool, siis nüüd oli pilt muutunud. alguses prooviti lähtuda põhimõttest, et vastu võetakse nende ja nendest väljakasvanud kõrgkoolide – põllumajandusülikooli, pedagoogikaülikooli, kunstiülikooli ja muusikaakadeemia – üliõpilasi. Aeg ja riigi kõrgkoolipoliitika muutumine tegi siin peagi oma korrektiivid. Praeguseks on loobutud mõttest koostada „lubatud” ülikoolide ja kõrgkoolide nimekiri. Uute liikmete vastuvõtmise otsustab Seltsi erakoosolek, lähtudes Seltsi kodukorrast, mis sätestab, et Seltsi võib kuuluda iga eesti soost meesüliõpilane. Ka see, mida tähendab „eesti soost”, on liikmete vastuvõtmisel erakoosoleku otsustada.

1994. a tagastati vilistlaskogule ka Seltsi Tallinna maja Köleri tänav 13. Seltsi varade haldamiseks ja majade remontimiseks moodustati 1997. a EÜSi Sihtasutus, mis Seltsi majade korrastamise aktiivselt käsile võttis. 1999.–2000. a seati eesmärgiks remontida Seltsi Tartu maja selle 100. aastapäevaks 2002. aasta sügisel. Kõigil olid Seltsi tulles silma ees naabrite Sakala ja Ugala korralikult remonditud majad. Seltsi liikmete majanduslike jõupingutustega, Seltsi sihtasutuste ja Soome sõprusorga- nisatsioonide abil ning pangalaenu toel õnnestus asi ära teha. Uue sisekujunduse tegi arhitekt Raul Vaiksoo. „Maja 100” nime all vastrenoveeritud akadeemilises kodus toimunud pidustused on meenutamist väärt.

Tallinna maja, mis oli täielikult amortiseerunud, lammutati ja selle asemele ehitati korterelamu, mis valmis 2004. a algul. Maja esimesel korrusel on Seltsil ruumikas korter, mille sisekujunduse tegi Tiiu Truus. Tema isa Ilmar Truus valiti 1940. a sügissemestriks EÜSi Tallinna koonduse esimeheks. Mälestusrikas aeg, kui Tallinna koondus kogunes Pika tänava lokaali Hell Hunt keldris, Pühavaimu koguduse majas Pühavaimu tänavas ja Tallinna praosti endise residentsi esimesel korrusel Weizenbergi tänavas, sai mööda.

1994. a tähistati kaarikuretkega Otepääle Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu 110. aastapäeva. 2004. a tähistati lipujuubelit märksa suurejoonelisemalt. Seekord kuulutati riiklikult välja lipuaasta ning üritust austasid oma kohalviibimisega nii president kui peaminister, diplomaatiline korpus ja hulk muid ametimehi. Lisaks uhketele pidustustele, kus pandi avalikult vaatamiseks välja EÜSi ajalooline lipp ning õnnistati sisse uus esinduslipp, toimus Seltsi majas ka lipu aastapäevale pühendatud ajalookonverents.

1995. a 21. juulil peeti Tartus EÜSi ülemaailmne koosolek. Vanematekogu viimane esimees Tönu Parming Toronto koondusest andis Vanematekogu asjaajamise üle EÜSi vilistlaskogule. Seltsi ülemaailmne juhtimine jõudis lõplikult Eestisse. Võeti vastu vilistlaskogu uus põhikiri ning Seltsi uus, 14. põhimõte: „Selts ja ta liikmed seisavad iseseisva ja demokraatliku Eesti Vabariigi ideaali eest ning nad on ka valmis ja kohustatud võitlema iseseisva ja demokraatliku Eesti Vabariigi olemasolu eest”.

1996. a avaldati EÜSi ja kolme Soome sõprusorganisatsiooni ühine esseekogumik. Vihjena 1940. a ühisalbumile on selle pealkiri „Pontes novi”. Seltsi XVI album ilmus 1990. aastal veel Stockholmis, järgmised kaks avaldati juba Eestis. Paguluses ilmunud EÜSi bülletäänid lõpetasid ilmumise 1993. aastal. Nende asemel avaldatakse nüüd EÜSi infolehte, mis ilmub kord või paar semestris ja kus personaalia kõrval on ka pikemad artiklid hetke olulisemates väitlus- ja vaidlusküsimustes. Jooksev suhtlemine toimub Seltsi listi ja Seltsi siseveebi vahendusel. 1990. aastate lõpul käivitati suurejooneline projekt kõigi aegade EÜSi liikmete biograafilise leksikoni koostamiseks.

Kui taastatud Seltsi esimesed liikmed olid peamiselt praeguse filosoofiateaduskonna eelkäijate üliõpilased ning juriste vaadati koguni mõningase pelgusega, siis praegu garanteerib Selts oma liikmetele igakülgse interdistsiplinaarse suhtlemise võimaluse kirikuõpetajast arstini ja juristist filosoofini, tehnikateadlased, ametnikuks ja poliitikuks õppijad ning maalikunstnikud kaasa arvatud. Seltsis on koos vilistlastega rohkem kui 950 liiget, kellest juba üle poole elab ja tegutseb Eestis.

Kõigi tähtsate tegemiste kõrval on Selts eelkõige üliõpilasorganisatsioon, mis töötab 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas ja 365 päeva aastas. Seltsi maja on Seltsi liikmetele avatud igal ajal. Selts pakub õppimise, raamatukogu ja arvuti kasutamise võimalust ning hea ajakirjanduse valiku kasutamise kõrval ka head seltskonda ning kogemusi väikeste ja suurte asjade üheskoos kordasaatmiseks.