Sini-must-valge värvikombinatsiooni idee sünd leidis aset 29. septembril 1881. aastal Tartus, “Vironia” osakonna (praegu Eesti Üliõpilaste Selts) asutamiskoosolekul. Millest tulenes selline värvide valik ning mida pidid need tähendama?

Ühest vastust sellele ei ole, kuid üldiselt pidid värvid :

• kajastama eesti rahva iseloomu ja aateid;
• tähistama eesti rahvariiete enamlevinud värvitoone;
• peegeldama Eesti ilmastikku ja loodust;
• olema omavahel kooskõlas.

Värvide tähendust seletati ka veel näiteks nii:
Sinine – väljendas usku ja lootust eesti rahva tulevikku, samuti oli see ustavuse sümboliks;
Must – pidi meenutama eesti rahva sünget ja piinavat minevikku, kodumaa musta mulda, luuletustes on musta peetud armastuse sümboliks;
Valge – sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist valget lund, suviseid valgeid öid, Eesti kaskede valget koort.

Seltsidele ja korporatsioonidele omaste sümbolite ja atribuutide seas on üheks kesksemaks vapp. EÜS-i vapi ajalugu ulatub aastasse 1881, mil Aleksander Mõtuse poolt valmis asutatava korporatsiooni „Vironia” vapi kavand. Pärast mitmeid arupidamisi otsustati see kujundada järgmiselt: neljavärvilise kilbi keskel paiknes südakilp, tähtedega V. V. – vincit veritas, kus oli kujutatud avatud raamat (võidab tõde). Raamatu kohal asestses tsaaririigi kahepäine kotkas. Kilbi ülemisel vasemal väljal paiknes Tartu vapp, paremal väljal korporatsiooni värivid sinine, must ja valge. Ustavuse ja sõpruse sümbolina oli alumisel vasakul mustal väljal kujutatud kaks teineteist suruvat kätt. Tähed V.C.F.V. – vivat, crescat, floreat Vironia (elagu, kasvagu, õitsegu Vironia – moodustasid alumisel paremal sinisel väljal asestseva vääntähe. Vapikilbi kohal ilutses kolme sini-must-valge sulega ehitud rüütlikiiver, mille alumisel serval oli kuupäev „26. MAERZ”. Vappi kaunistasid veel tammepuu oksad, paelad ning kaks korporatsiooni värvidega lippu.

Paraku aga jäi esimese eesti korporatsiooni asutamine mitmesuguste asjaolude tõttu ära. Värvid ja vapp võeti aga Eesti Üliõpilaste Seltsi poolt üle, nagu selgub 1883. aasta 5. märtsi koosoleku protokollist: „Mohrfeldt teadvustas, et Vironia endist osakonna Wappenit mitte enam saada ep olla, küll aga tahta Laakmani asjatoimetaja kirjelduse järele uut Wappenit maalida. Uus Wappen lastakse teha ja nimelt värvidega”.

Tsensor viivitas vapi kinnitamisega ning seetõttu jäi see ka Seltsi lipule tikkimata, nagu oli esialgne soov.

Peamiseks takistuseks kinnitamisel sai kahepäine kotkas, mille litografeerimise tsensor keelas. Otsustati kasutada lahtise raamatu kohal lendavat ühepäist kotkast, mis Seltsi liikmetele pidi meelde tuletama, et „meil teaduse läbi kõrgemale, tõsisele priiusele, vaimupriiusele peame püüdma”.

1880. aastate lõpul küpses uus idee ametliku korporatsiooni asutamiseks. „Fraternitas Viliensise” nime all see plaan teostuski. Korporatsiooni vapiks sai kunagise „Vironia” vapp mõningate muudatuste ja täiendustega. Erakoosoleku protokoll 9. septembrist 1890. fikseerib vapi kuju, mis on säilinud tänaseni. Vapi ülemisel vasakpoolsel valgel väljal on lahtine raamat pealkirjaga CARPE DIEM (kasuta päeva). Kõrvalväljal paiknesid endiselt korporatsiooni värvid. Alumisel vasakpoolsel mustal väljal asendati kaks teineteist suruvat kätt rukkivihuga. Vääntähele lisati kaks ristatud rapiiri. Vapi ülaosas asetses rüütlikiiver.
Alumist osa vapist piiras tammepärg, mille ümber põimitud lindil olid esitähed lausest FORTITER IN RE, SUAVITER IN MODO (põhimõttes kindel, käitumises tagasihoidlik).

Pärast „Fraternitas Viliensise” laialiminekut jäeti oma nime, värvide ja vapi kasutamise õigus Eesti Üliõpilaste Seltsile.
1903. aastal, kui Seltsis tugevnesid korporatsioonivastased meeleolud, pandi ette tõestada ühisel koosolekul küsimus vapist. Nimelt arvati, et „Fraternitas Viliensise” vapi kasutamisest peaks Selts loobuma. Küsimus lükati siiski edasi ja hiljem seda enam ei tõstatatud.
1912. aastast loodi Seltsi majas Viljandi tn. 1. endise paukimistoa asemele vapituba, mis leidis edaspidi sagedast kasutamist värvide andmisel.
Vapp leidis ja leiab tänapäevalgi kasutamist uuriripatsitel, sõrmustel, märkidel.

AHTO GRAHV

Artikkel ilmus esmakordselt „TRÜ” EÜSi erinumbris 1989.